Ühes Jüri Parijõe jutus näeb ja kuuleb väike Andu elus esimest korda raadiot. Aparaadi on meisterdanud tädipoeg August, juba suur poiss, kes linnakoolis igasugu tarkusi õppinud. Andu võtab nõuks, et ka temal tuleb meisterdada raadio: „Mis see siis veel ära ei ole, kui oskas tädi August selle teha, oskab temagi. Peab olema vaid niisugune läikiv kast, kaas peal, sees kokkukeritud traadid ja poolringitaolised plekitükid, mida võib keerata. Ja kruvi, niisugune jämeda peaga kruvi peab veel olema, millest keerata, kui Saksamaa laulu tahad. Pikad traadiotsad peavad ulatuma aknast välja. Aga toruks võiks võtta grammofoni toru, see neil on.“

Kodus nihverdab Andu kõrvale hea hulga asjakohasena tunduvat majakraami, kaob sellega külma saunakambrisse ja paneb aparaadi kokku.

Nagu arvatagi, lõpeb asi sellega, et suure saladuskatte all valmistatud raadio suure publiku ees piuksugi kuuldavale ei too – kuigi kõik on nii nagu peab, läikiv kast, jämeda peaga kruvi ja traadiotsad aknast väljas! – ning Andu südamega tehtud leiutustöö lõpeb kibeda nutuga.

Ka minu leiutajatee pole kulgenud karideta. Või veel! Tagantjärele tundub iga uus projekt mulle kui Kaap Hoorn ja mind paneb imestama, et mõnel korral olen selle hukutavad veed siiski läbida suutnud – ilma et oleksin rannakaljude vastu kondipuruks pudenenud või omadega lihtsalt liiva jooksnud, ilma et oleksin oma alust ise poole sõidu pealt pilbasteks peksnud või tüünele veeväljale triivima jätnud. Taevas teab, seda kõike on juhtunud – korduvalt. Paljukest mul siis navigeerimisoskust või püsivust! Ja tõsi, algajal meresõitjal pole vist ka arukas oma teekonnale asuda üksi. Seda olen ma tänaseks taibanud.

Kõigepealt, nagu mulle meenub, olid joonised. See võib tunduda loogiline ja mõistlik, aga ei: nendes isikuomadustes ei maksa toonast mind kahtlustada. Küllap eelnesid eskiisid ja skeemid masinatele ja ehitistele lihtsalt selle tõttu, et mu käsi veel haamrit ega saage ei kandnud. Skeemidel olid echerlikud igiliikurid, Tinguely stiilis monstrumid ja goldberglikud masinad, mis Eukleidese geomeetriast ja suuremast osast füüsikaseadustest lugu ei pidanud. Kuidas maandada lennuriista, mille põhi tuleks teha tõrvakoja põrandaplatest ja mida peaks õhus hoidma vanast kasvuhooneuksest kohandatud puri? Väga lihtne: selleks tuleb purilennuki lae alt konksu otsast põrandale langetada roostes naelu, polte ja seibe täis lüpsiämber. Kuidas pääseda sõprade poole mängima, kui tee tõkestab naabrite lõukoer, kel on kombeks end aia alt läbi kaevata? Tuleb toimida peni eeskujul, ainult et kaevata sügavamalt: rajada tunnel, mis ulatuks naaberaia alt läbi otse ülenaabrite sauna ette – vaevalt et neilgi selle vastu midagi oleks, augu võib ju aurutaja kaanega kinni katta, et keegi sisse ei kukuks.

Joonistele järgnesid teod. Nüüd polnud enam paberit määrida vaja. Seniajani arvan ma muide, et olen materjaliga käsipidi kokku puutudes tugevam kui distantsilt projekteerides või projekti ellu viies. See kehtib kõiges: söögitegemises ja meisterdamises, aga samuti kirjutamises ja inimestega suhtlemises – elus. Tihti tundub, et need maailmad, mis me peas omatahtsi sünnivad ja vohama löövad, ei mahu paberile ega kannata vehendust retseptide, kavandite või elektroonilise andmeside teel – et nad jõuaksid meie juurest teisteni, meie juurest meie endini. Kõik juhtugu siin ja praegu või jäägugi juhtumata! Pole mingit põhjust kahetseda, et vaid murdosal kõigist me fantaasiatest mingi aineline vorm õnnestub omandada. Päriselus pole kunagi sama palju kui kujutlustes, kui muusikas, kunstis või raamatutes. Seal pole ka rohkem või vähem – seal on alati rohkem ja vähem. Kujutlusilm on lihtsalt teist sorti ainest kui tegelik maailm. Ning ma arvan tänini, et kogu see vahetu kohalolu mulje pakkumise püüdlus, mis tänastes augmented reality tüüpi virtuaaalkeskkondades end üha täiuslikumalt realiseerib, oli minu jaoks juba siis, üle kahekümne aasta tagasi ületatud, tühiseks ja odavaks põlatud.

Gildi tänavas Tartus oli mu lapsepõlves mängude tuba: hämar ja salapärane ruum, kus mõne kopika eest sai proovida kätt mänguasjadesse sukelduval sildkraanal, katsuda rammu hiiglasuurel dünamomeetril, mis näitas ära, kas oled hiire, kassi või koera jõuga, ja mängida pleksiklaasist kupliga kaetud minikorvpalli, ning kus seinaääri palistasid külmkapi mõõtu mänguautomaadid, millel võis tulistada metssigu, tümitada vastaseid käsivõitluses või kihutada algelise graafikaga lahendatud kiirteel, mis väiksel kuvaril sinu auto rataste all ülalt alla läbi rullus. See viimane automaat oli mu lemmik. Tema aplasse pilusse kadus rublade kaupa mu ränga vaevaga kolhoosi peedipõllul väljakõblatud raha.

Ma sain sellest masinast aru! Ma sain aru, kuidas see on tehtud. Mul olid selleks vahendid ja ma pidin selle järele tegema. Mikromootori otsa kinnitasin ma suurest kustutuskummist voolitud hooratta, mis pidi vedama umbes pooleteist meetri pikkusest tapeediribast kokku kleebitud maanteed. Auto ise oli traadist varda otsas ja mõistagi päris: minu oma kanapasakollane mudel-Moskvitš. Ma ei saanud leppida mängude toa mängueluga, elu imitatsiooniga – minu mäng pidi olema elu ise. Tapeedist maastikule torkisin kuivanud okstest puud-põõsad, paigaldasin papist majad, rajasin silla üle jõe ja käänulise tee üle mäe. Tahtsin teha ka tunneli, aga taipasin viimasel hetkel, et varda otsas auto sellest läbi ei pääseks. (Ma ei olnud rumal laps.) Konstrueerisin masinat ennastunustava rõõmu ja toore mõistusega. Ma ei mäleta isegi pettumust, mis järgnes – mis pidi alati järgnema; mille vastu olin ilmselt juba immuunsuse saavutanud –, kui masin esimesel käivitamisel vilinal kokku jooksil, tapeet hoorattalt maha käänas ja kortsu läks ning kanapasakollane Mosse oma traadi otsas kuristiku kohale kõlkuma jäi.

Mängude toa atraktsioonidest katsetasin kodus veel mõnda, lõbustuspargi omadest aga rajasin koera aedikusse autodroomi (mis koosnes risti-rästi üle võrkaia veetud heinapallinöörist ning käepärasest masinapargist väikevenna kolmeka, väntadega auto ja kiikhobu näol) ja Riias kogetud meelepetteatraktsiooni “Illusioon”, mille nautimiseks tuli küünis heintele vinnata kanakuut, ennast selle sisse kerra tõmmata ja lasta operaatoril see kuhja otsast hooga alla tõugata. Ma ei halvusta Dark Soulsi ja selle analooge – neid mänge ei sünniks ilma imeväärse inseneritaibu ja kunstnikukäeta –, kuid neile, kes ihkavad õppida, kuidas hoiduda muhkudest ja luumurdudest, soovitaksin siiski pigem proovida atraktsiooni “Illusioon”.

Millalgi hakkas päris arvestatav osa mu eakaaslastest mässama trafode ja transistoritega. Mina klopsisin vanale lapsevankrile käepärasest materjalist korpuse ja kihutasin parvemäest alla. Siledale asfaldile, mille soomlased olid oma vastehitatud meierei ümber laotanud, jäid pikad mustad komakujulised jutid – masina tüürimiseks ja pidurdamiseks tuli tõmmata kummiotstega kange kahel pool kere.

Pean ütlema, et see “seebikastihullus” oli üks väheseid, milles mul oli ka järgijaid. Üksvahe võis parvemäe nõlval vurada kokku viis-kuus ekipaaži. Kes lõpetas Metsa Kalevi kanalas, kes Delta järel purunenud puksiirköie otsas maanteekraavis, aga hinge jäime kõik.

Trafode ja transistoritega ma sõbraks ei saanudki. Samuti mitte tärkava arvutiasjandusega. Tagantjärele hinnates oletan, et mulle võis tunduda loomuvastane edastada kodeeeritud käske millelegi muule peale mu oma kümne sõrme – nagu seda tuleb teha arvutitega, eriti nonde varajastega. Ja mis puutub elektrisse, siis sellega ei saavutanud ma mingisugust sidet. Puudutasin seda kord, kui leiutasin ventilaatorist ja pesulauast mustikapuhastusliini, kuid see kokkupuude oli vastik ja vaenulik. Mulle aga oli kontakt oluline, ma olin laps ja mul oli vaja füüsilist lähedust. Pleki, vineeri ja saviga saavutasin ma selle kergesti. Eriline suhe tekkiski just vineeriga. See pole siiani kadunud. Mulle meeldib selle materjali elastsus ja vastupanu, meeldib ta tihedus ja heledus, meeldib ta kõrisev kõla saehammaste all ning ta matt siledus peopesa vastas. Mulle meeldib, mida temast saab teha.

Ühel vihmasel suvel, kui olin üheteistaastane, hakkasin meisterdama majamakette. Kasutasin neljamillimeetrist vineeri ja guaššvärve, tegin tsellofaankilest aknad ja joogikõrtest vihmaveerennid, kleepisin katusele lainepapist eterniidi ja painutasin alumiiniumtraadist televisiooniantenni. Maketi servale märkisin mõõtkava: 1 : 50 000. Tegin meie maja ja abihooned, mõlema vanaema maja ning üht-teist veel. Kavatsesin mudelisse püüda kogu lähiümbruse majad, kuurid ja saunad, kogu kolhoosi, miks mitte kogu maailma. Aga suvi sai otsa ja kord sügisel pani meie noor mänguhimuline kass mu maketinduse kallal toime kohutava laastustöö. Ei mäleta, et oleksin kassi hävingu eest kuidagi karistanud. Igatahes mitte sama mõõduga, millega nuhtlesin materjalitükke, mis polnud montaaži käigus suvatsenud koos püsida või sae alt õiges mõõdus välja tulla.

Nukulinnaku ehitamine pole mõistagi miski, millega varateismelisena uhkeldada, ja nõnda jäid kõik mu sae- ja haamritööd kooliajaks soiku – lihtne oli tööõpetuse tunnist viilida ja käsu peale standardsete kirvevarte tahumise asemel koolisöökla ees ping-pongi taguda.

Kuid elus on kiindumusi, mis tulevad tagasi – nagu tulevad tagasi vastuvõtlikus eas kuulatud plaadid ja loetud raamatud, külastatud paigad ja läbielatud suhted; nagu tuleb tagasi kõik, mis on sinusse kunagi päriselt puutunud.

2013 kevadel, umbes siis, kui oli trükki minemas minu esimene lasteraamat “Kuidas meil asjad käivad”, silmasin ma ühes vanakraamipoes nõukaaegset kuulimängu – täpselt sellist, nagu oli lapsena olnud mul endal, ainult et teistsuguse pildiga: minu mängu väljal oli kujutatud vene muinasjututegelasi, sellel siin jalgpallilahingut. Teel koju, mäng kaenlas, trehvasin mitut tuttavat “põlvkonnakaaslast” – kõigil lõi mu varandust nähes silm särama. Igaühel oli olnud kodus selle mängu analoog. Või oli seda mängitud sõprade pool. Olin kindel, et meie kõigi lapsepõlvelemmikust saab hitt ka mu oma neljase ja kuuese poja mänguasjakastis.

Muide, nii läkski. Õnne ja osavuse peale punktide skoorimises ning jälgimises, kuidas kuulike sobivat maandumisaset otsides mööda mänguvälja veereb, peab olema midagi vastupandamatult haaravat, midagi maagilist, võib-olla isegi ürgset.

Mõneks ajaks unustasid poisid oma piraaditeemad, oma mudelraudtee ja isegi arvutimängud. Suvi oli tulekul, vaher õitses ning poistetoa avatud aknast kostis õhtute kaupa vedrukahuri vinnastamise käginat ja traadist takistustel hüpleva teraskuuli kõlinat, sekka ühe või teise mänguri rõõmurõkkeid saja või isegi viiesaja punkti väärilise tabamuse korral.

Mõne aja pärast sai poistel reeglite järgi mängimisest villand. Nad hakkasid kuuli mänguväljal pliiatsiga nipsutama, leiutasid uusi takistusi või lülitasid kogu mängulaua mõne muu mängu või kaadervärgi ehitusse.

Minule aga poiste paarinädalasest innustusest piisas. Juba tekkis mul mõte, kuidas midagi selle mängu sarnast vineerist järele teha ja täiustada: lisada klassikalise pinball’i käpad, et kogu mäng ei piirduks kuulikese väljatulistamisega, ning asendada traadist pesad punktiaukudega, millest kuulike pääseks topeltpõhja mööda tagasi veerema.

Mäng pidi saama tunduvalt aktiivsem. Ja saigi.

Kõige esimesele mängule – õigemini siis juba masinale – kopeerisin Alvar Jaaksoni pildid omaenda vastilmunud raamatust. Masin kukkus välja äärmiselt vaatemänguline (isegi kui sellel parajasti ei mängitud) ja mõjus kõigi oma vonklevate traatrelsside, plekist rampide ja lehtrite ning vineerist klappide ja propelleritega tõelise monstrumina. Selle esimese masina nõrgaks küljeks oli olematu töökindlus. Ikka ja jälle tuli mul seda putitada ja praavitada, häälestada ja timmida. Teisele mängule, raamatust “Kuidas siil ja karupoeg hundi ära päästsid” andsin juba märksa lakoonilisema vormi. Ning kolmandat mängu, “Ninasarvik Otto” ainetel julgesin juba välja laenata ka sõpradele, kelle lapsed meil külas käies neist masinatest vaimustunud olid.

Pean ma lisama, et selleks ajaks oli mu inseneritöö muutunud juba kergelt maniakaalseks? Iga uue mängu valmimise järel leidsin sellelt vigu, mida järgmise juures parandada, ning veel enne, kui olin ühe masina kokkupaneku lõpetanud, kubises mu pea täiustustest järgmise masina tarvis. Neljas mäng oli miniatuurne, mu oma tõlgitud raamatust “Elu, kasutusjuhend”, viies mäng seevastu nii elajalikult suur, et võttis enda alla kolmandiku elutoa vabast põrandapinnast. Terve talve elasime nende mängude otsas. Soe ja lumeta ilm lasi õues teha tolmurikkaid saagimis- ja lihvimistöid, kopsimise, liimimise ja värvimisega tegelesin õhtuti elutoas. Lapsed ei saanud tüdinemiseks mahti.

2013. aasta novembris omistas Eesti Lastekirjanduse Keskus mu raamatule auhinna Aasta Rosin, millega tunnustatakse iga aasta värskeima sisu ja väljanägemisega lasteraamatut. Märtsis lisandus sellele Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

Sellest preemiast sai Kolme Elu stardikapital. Ma näen oma praegust tegevust millegi sarnasena, nagu oli minu jaoks lasteraamatu kirjutamine. Raamat “Kuidas meil asjad käivad” koosneb käputäiest unejuttudest, mille ma enda lõbuks ja oma lastele kirjutasin. Kuna jutud neile meeldisid, miks mitte jagada neid siis ka teiste lastega? Ja samamoodi on kuulimasinatega: kui need rõõmustavad mind, mu oma ja mu sõprade lapsi, miks mitte jagada neid siis ka teistega?